Shiva, soovisid, et seletaksin oma djembe tegemise metoodikat. Jagan siis pisut oma väikseid kogemusi oma nn „Eesti djembe“ projektist. Olen teinud ka ühe trummi mingisugusest Kanaaridelt toodud puust, aga sellest teinekord. Alustasin seda kõneksolevat djembe projekti juba umbes 10 a tagasi - tegin siis need toorikud valmis ja nad on siiani seisnud ja oodanud parajat momenti millal leian motivatsiooni ja aega, et edasi tegeleda... Tundub, et see aeg tuleb vasti :) Igatahes asi vaikselt susiseb. Ühesõnaga, tegin need notid valmis järgmiselt...

Kõigepealt uurisin tuttava metsamehe käest maad jämeda puunoti osas. Tahtsin teha kõige jämedamast võimalikust tüvest mille leian. Lõpuks õnnestuski leida 60 cm läbimõõduga iidne mänd. Kui ma ei eksi, siis oli tegu oma elu ära elanud metsakuiva puuga. Teise paku leidsin kodusest majapidamisest – see oli 45 cm läbimõõduga haavapuu, mis ma meile kütteks ostetud puunottide hulgast välja lohistasin. Haab oli üsnagi värske ja märja puiduga - seega ilmselt polnud ta metsas kuivamist alustanud ja oli toorelt või elusast peast maha võetud.

Trummi enda modelleerimiseks tegin väikese vähendatud joonise paberile – põhimõtteliselt joonistasin proportsionaalselt õige ristküliku, mis kattus paku külgvaatega ja joonistasin selle sisse trummi vormi. Hiljem kandsin märgid pakule. Otsa aukudeks lõin paku otsadesse keskkohta naelad, nende otsa kinnitasin nööriga pliiatsi, mida kasutasin nagu sirklit, et määrata ära trummi sisse tuleva augu piirjooned. Järgmine töö oli saagimine. Saagimiseks kasutasin tavalist bensu mootoriga Husqvarna (mis õnnestus mul ka läbi kärsatada – hiljem tuli talle teha kapremont – vahetada kolb jms). Lisaks Husqvarnale sai läbi lastud ka naabrimehe jurakas trell (see oli selline umbes poole meetrine võimas aparaat, mille otsa me kinnitasime sellise jämeda vanakooli puuri, mis võis olla u 4-5 cm läbimõõduga. Aga lõpuks tasapisi nokkides sai siiski põhimõtteliselt ainult bensuga kettsae abil mõlemad trummi toorikud valmis tehtud. Peitlit kasutasin vist ainult pisut jalga ja helikoda ühendava augu tegemiseks. Muidu oli asi nagu skulptuuri modelleerimine – üldisemast vormist järjest peenemaks ja täpsemaks. Helikoja, aukude jm suurused ja proportsioonid on kõik tekitatud suvaliselt nii nagu oma silmale hea tundus. Minu toorukute mõõdud:

Mänd – pikkus 105cm, laius 58cm, helikoja sügavus 52cm
Haab – pikkus 76cm, laius 45, helikoja sügavus 30cm

Järgmine mure oli see, kuidas need trummikandidaadid puruks ei kuivaks. Soovitusi oli erinevaid. Üks soovitas pärast õõnestamist seest soolaga määrida, hoida päikse eest jne. Need soovitused olid seotud otseselt kuidas kuivatada puunotti ühtlaselt, ilma et ta pingete tõttu puruks läheks. Siis sattusin mingi vanakooli tüübi peale - see oli üks muldvana papi, kes oli eluajal palju erineva puunikerdamise jms meisterdamisega tegelenud. Tema soovitas veidi erinevat meetodit - märjaks tegemist :). Ta seletas, et puu sisaldab mingeid "mahlu" või "aineid" (eriti värske puit, aga ka metsakuiv puu), mis tingivad selle, et ta kuivades kergesti puruks läheb ja veel pikka aega pärast seda, kui ta on mingiks tooteks tehtud jõuliselt „mängib“ - paisub jms vigureid teeb. Selle vastu pidi aitama keetmine - pidi need "ained" välja keetma puidu rakkudest - põhimõtteliselt see asi pidi olema puidu suretamine. Millegipärast tundus selle papi juhatus mõistlik, sest ma olen väga palju näinud kuidas isegi suhteliselt väikesed puuoksad kergesti lõhki kuivavad, hoolimata igasugusest otste värvimisest, pööningule vilusse paigutamisest jms menetlustest. Samas olen ma näinud mere ääres jämedaid kuivanud puunotte, millel pole eriti pragusid küljes. Kui kellelgi selle teksti lugejatest on mingi hea meetod kuidas vältida puidu lõhki kuivamist, siis kuulaks seda huviga. Aga see selleks. Ühesõnaga tol korral toimetasin ma täpselt selle vanamehe õpetuse järgi. Kui olin trummid välja lõiganud keevitasin suure tünni, mis mahutas ilusti selle piraka männitüve, valmistasin paraja lõkkekoha, pistsin toorikud tünni, tegin lõkke alla ja keetsin neid seal hoolega. Ikka päris tükk aega huugasid nad keeda, veest võtsin nad vist isegi alles järgmisel päeval välja. Keeda võisid ma oletan, et vähemalt paar tundi või midagi sinna kanti, aga täpselt ei tea öelda. Pärast veel ligunesid kaua kuumas vees. Edasi toimetasin ma toorikud viludasse kuuri kuivama ja pidasin ise hinge kinni, et nad hiljem ometi puruks ei kuivaks. Siis oli vist jaanuari algus. Kevade poole avastasin, et toorikutel oli üksjagu peenikesi pragusid sisse tekkinud – eriti haaval. Mõtlesin juba, et kuivavad lõhki, aga paar kuud hiljem neid revideerides olid praod kadunud. Ja edasi on nad mul vedelenud kuuri all kõik need aastad ja ootavad lõppviimistlust + nahkade peale vinnamist.

Hiljuti vaatasin kuidas djembesid nende kodumaal tehakse:

1. osa: http://www.youtube.com/watch?v=RKXEQ-zulrk

2. osa: http://www.youtube.com/watch?v=CJXwXMsKWqk

3. osa: http://www.youtube.com/watch?v=JeL_jL2x9CA

Need vennad võtsid lihtsalt ühe „savannikuiva“ puu ja töötlesid teda rahumeeli – ei mingit keetmist vms toimetamist. Ilmselt on nende kliima juba vaikimisi nagu korralik „kuivati“ ja suretab ning kuivatab puidu ilusti läbi, muidugi on ka puidu omadused nii erineva kliimaga maanurkades erinevad...

Jätkan seda romaani kui asun nahka peale vedama männardile ja ta sõbrale...